2. küsimus

Miks peaks ehitusalal olema kasulik üle minna uutele teostusviisidele, kui endine on järeleproovitud ja toimiv?

Darvinistlikult võiks ju väita, et muutused majanduslikes oludes mõjuvad ettevõtetele ja organisatsioonidele samal viisil kui muutused elukeskkonnas mõjuvad organismidele. Need soosivad mingeid teatud omadusi ja „seadusi” ning need tõukavad arengut teatud suunas.

1990-ndatel aastatel Soomes ja Soome lähiümbruses aset leidnud majanduslike olude muutused on oma ulatuselt olnud erakordsed. Kui need ei mõjutaks ehitamist, mis on eriti kapitalimahukas tegevusala, siis mis üldse võiks sellele mõju avaldada!

Veel 10 aastat tagasi oli ükskõik milline valgusavadega varustatud kivitorn omamise seisukohast probleemivaba. Selle väärtus kasvas vähemalt inflatsiooniga samas taktis ja see kõlbas ka alati raha tagatisena nendele, kes raha jagasid.

Nüüdsel ajal võib kinnisvara omamine bilanssides paista aga hoopis koormana. Ehitistesse paigutatud kapital on samas positsioonis nagu muudki kapitalid, nendegi suhtes on olemas tootlikkuse ootused ja kriitika. Omanikud on sunnitud üha täpsemini hindama, kuidas planeeritavad kinnisvarad teenima hakkavad.

Uueks võtmesõnaks on eesmärgistus. Tellija on nüüd sunnitud alati kõigepealt kindlaks määrama oma eesmärgid ehk vastama küsimusele: millise tootlikkuse nõude või ülesande sean ma ehitusinvesteeringule ja millise strateegia abil ma püüan seda saavutada.

Investeerimine ei saa, olgu siis tegemist mistahes instrumendi või börsidega, toetuda vaid ühele, üldlevinud nägemusele. Strateegiate abil just nimelt püütakse erineda, konkurentsieeliseid otsitakse erilistest tegutsemisviisidest. Nii et erinevatel eesmärkidel tegutsevatel ettevõtetel ja organisatsioonidel on võimalus teostada oma visioone. Tellijate eesmärgid võivad olla niivõrd erinevad, et samad vahendid lihtsalt ei sobi kasutamiseks kõigile.

Konkurentsieelist tuleb otsida uute vahendite hulgast. Teostusviis on üheks ja pealegi jõuliseks vahendiks.