11. küsimus

Aga kui Tellija plaanid muutuvad?

Iga Tellija teab, et sõnas „muudatus” sisaldub palju nii kannatusi kui ka kulutusi.

Traditsioonilises teostusmeetodis on „sisseprogrammeeritud” probleeme. Tellija on möödapääsmatult sunnitud planeerima oma projekti võimalikult varakult ja võimalikult üksikasjalikult. Seda planeerimist raskendab see, et kõik projekti lõpptulemust mõjutavad seigad ei ole isegi veel teada. Projekteerimisele sunnib aga see, et pakkumiskutseid peatöövõtjatele on muul juhul võimatu esitada! Projektid tuleb rajada ebakindlatele oletustele ja nii tulebki neisse ju hiljem teha muudatusi.

See töö, mis kulutatakse projektide muutmisele, on asjatu ja põhjustab lisakulutusi. Kuid see polegi veel kõik! Tellija kurdab oma kehva saatust vähemalt siis, kui muutunud projektide teostamise üle hakatakse tavapärase mudeli juures läbi rääkima. Tellija on nüüd peatöövõtjast sõltuv ja muudatuste hinnad kujunevad reeglipäraselt väga kalliks. Kui lisate ukse, see maksab, kui jätate ukse ära, siis seegi maksab. Puudub konkurents ja Tellija positsioon läbirääkimistel ei ole kadestamisväärne.

Projektijuhtimise puhul sõna „muudatus” ei ole eespool kirjeldatud tähenduses olemaski. Plaanid täpsustatakse vastavalt sellele, kuidas nende jaoks vajalik informatsioon on täpsustunud. Projektid luuakse informatsiooni alusel mitte oletuste baasil, nii et vajadust teha muudatusi traditsioonilises mõttes ei esine. Ja kui mingil ettenägematul põhjusel tuleb siiski teha viimase hetke muudatusi, põhjustavad need Tellijale lisakulutusi ainult tegelike kulutuste võrra. Keegi ei ole sellisel positsioonil, et saaks Tellijat trahvida, soovib ta siis ust lisada või ära jätta.