1. küsimus

Maailm meie ümber on muutunud, kas ka meie viis ehitada?

Traditsiooniline tegevusmudel sündis siis, kui ehitamine oli lihtsustatult öeldes kolme tegutseja vaheline tehing: Tellija maksis, projekteerijad projekteerisid ja ehitusfirma ehitas. Ehitamine oli kohapeal ehitamine, ehitusmeeste ja müürseppade töö, mille jaoks ehitusfirmadel olid olemas omad ametimehed ja masinad. Ehitusfirmad andsid seega oma pakkumistes eelkõige oma ressursside hinna; alltöövõtjate kasutamine oli vähene.

Üsna peagi ehitustel osalevate tegijate arv mitmekordistus. Projekteerimises spetsialiseeruti mitmeks erialaks ja ühe peatöövõtja kõrvale ilmusid kütte-, kanalisatsiooni-, ventilatsiooni-, elektri- ja mitmete teiste tööde alltöövõtjad.

Ning ka peatöövõtja roll muutus: tema hakkas teiste tehtavat tööd müüma ja sellele hinda määrama. Tänapäeva tüüpiline peatöövõtja laseb saadud tellimusest 70-90% ära teha alltöövõtjatel.

Kuhu me oleme siis jõudnud? Aastakümnete jooksul on ehituses osalejate hulk suurenenud. Üksteiselt teenuseid ostvate töövõtjate arv on kasvanud ja üksteist kontrollivate tegutsejate kett pikenenud.

Lõpptulemus on ette aimatav: vahend on hakanud dikteerima vajadusi, mille nimel teda kasutatakse. Mida massiivsemaks ja mitmeastmelisemaks hanke- ja lepingusuhete masinavärk on kujunenud, seda kohanemisvõimetumaks see ka on muutnud. Ja säärane jäikus on suurenenud just sellisel ajal, mil turgudel ehitajate ümber nõutakse päev päevalt üha häälekamalt vastupidist: paindlikkust ja kohanemisvõimet.